Minu esimene postitus :)

Viimasel ajal olen sattunud nii mõningategi huvitavate blogide peale. Isegi osade tuttavate omadele! Mitte et ma alles nüüd sain teada, mis on blog. Ütleme nii, et ma taasavastasin blogi. Siit edasi --> otsustasin ka ise hakata siia kribama.

Miks?

Kuna kõik teevad nii?

EI!
Sellisest lähenemisest olen ma juba väga ammu loobunud.

Miks siis?

1. Tunnen, et ma vajan oma mõningate mõtete/ideede üleskirjutamist. Millegi üleskirjutamine on hoopis midagi muud kui lihtsalt mõtete mõlgutamine. Kirjutamise käigus me süstematiseerime ja mõtestame kogu selle suure infohulga, mis meie peas on muidu ühe sasipuntrana.
2. Hiljem on hea lugeda, mida ma olen varem mõelnud.
3. Ehk saab keegi teine mõne hea idee, nagu seda mina olen saanud teiste blogi lugedes.
4. Tahan avaldada seda, mida mõtlen. Ma ei pea omi mõtteid hoidma kuskil salapäevikus seitsme luku taga.
5. See on fun!
6. . . .

Suhtlemistreeningus meilt küsiti, mis on see, mida me ootame sellelt kursuselt. Kuna paljud enne mind olid juba vastanud, et parandada oma suhtlemisoskust, siis ei hakanud ma seda kordama. Vastasin, et tahan tunnetada, kus on need piirid, kui palju tuleb ennast avada suhtlemissituatsioonides. Minu arvates pidi kuskil olema selline optimaalne määr. Teatud situatsioonides (nt. formaalsetes) peaks see siiski ka nii olema. Ühe teise tähtsa tõe olen ma aga avastanud ajaga. Inimene, kes on enesekindel ning ei hooli sellest, mida teised temast arvavad, ei pea vaevama oma pead sellega, kui palju ta peaks ennast avama. Ta on aus ning ütleb seda, mida mõtleb! Kui pole sellist skeptilist mõtet, et keegi võib seda infot tema kohta kuidagi halvasti ära kasutada, siis võib ju olla absoluutselt avatud! Tuleb olla aus.