Youth centre KOHT

projectEDU

This is a project that our team is working at in AIESEC. The aim of this project is to improve and diverse language teaching at secondary schools in Tartu and its near surroundings. What we gonna do is to bring native (preferred) language teachers to our schools and give a possibility to Estonian interns to go abroad. Why are we doing this? Because we see lack of language teachers and creativity at secondary schools.

By our side we want to give the best integration during the stay of a foreigner. Estonian language classes and cultural introduction (for example trips to every county) will be provided.

Interns will also work out a unique personal development/creativity class that the pupils will have as an optional subject.

At the end of a school year all the interns and some pupils will share their experience on a conference. Pupils will give their performs.

So - if you are a student of some language department dont miss this opportunity. Practice is the best way of learning.

Graffity

Today i did first time in my life graffity. It was awsome. I have tried to write something on the paper when i was about 15 years old or so but now i did it with the right cans and on the wall. Anyway it isnt so easy as it seems. We have one proffessional graffity boy in our youth exchange and he draws really nice. But it takes 6 years to draw like him :)

Sweden

Today i arrived in Sweden. From 1.-9. Aug our great team organized a youth exchange in Estonia (Promoting Healthy and Active Lifestyle) and on 10th Aug i leaved to Sweden by ship. The weather in Estonia was hot but here it is colder. We stay in a youth club in Gävle. This youth club is really great. You can find here rock studio, dj-studio, radio station, karaoke...
Why isnt there any youth clubs like this in Estonia??? :(

Strange findings...

Yesterday i read a study book of social psychology and found some new information that amazed me. It was about self-awareness, introspection, self-monitoring etc..

"Consistantly, as we have seen, people preserve their self-esteem by deluding themselves and others with biased cognitions, self-handicapping, basking in the glory of others, and making downward comparisons. Are these strategies a sign of health and well-being, or are they syptoms of disorder? "

"... individuals who are depressed or low in self-esteem actually have more realistic views of themselves than do most others who are better adjusted. Their self-appraisals are more likely to match appraisals of them made by neutral observers; they make fewer self-serving attributions to account for success and failure; they are less likely to exaggerate their control over uncontrollable events; and they make more balanced predictions about their future. They are also more likely to compare themselves with similar others rather than make downward comparisons. Based on these results, Taylor and Brown reached the provocative conclusion that positive illusions promote happiness, the desire to care for others, and the ability to engage in productive work - hallmark attributes of mental health: "These illusions help make each individual`s word a warmer and more active and beneficent place in which to live"."

Hmm.. what the hell?

Okay.. maybe it really works like that but i really dont want to live in illusions - whether they are positive or negative.

An other question is if it is possible to live without any illusions. We might break some illusions but maybe it is impossible to break all of them. Some of them might maintain even without knowing it.

Let imagine that life consists of a lot of illusions.. must we then maintain these illusions and try to live according to them?

Anyway i dont believe that living according to illusions is a right way.

Specialist or generalist?

I used to think that being generalist is better than specialist. I didnt want to be in some field absolutely not competent.. i prefered atleast some minimum competence. Now i see that it is quite impossible to have this minimum competence in every field (there isnt enough energy for everything). And actually what for if there is always a person who is specialist in this field. Yes.. i wanted it for myself.. to understand things better.. for not asking every little question if i can do it myself. Still generalization is also good because you see things better if you see it from different perspectives. And creativity - it happens when different fields integrate.

So it is important to find balance between specialization and generalization. And spezialization is even a little bit more important.

I have worked a lot with my weaknesses. It seemed to me really important to overcome my weak sides (as i wanted to be generalist - so it was essential to develop my weaknesses). Recently i found an article and it made me think.

"Individuals can choose to work on weaknesses, which, we believe, can produce only small incremental levels of growth. Or they can spend equal amounts of time, hard work, and discipline developing strengths and, as a result, experience significant growth. "

So - i have to focus on my strenghts and start to work on something certain. I need to find my specialization. But i feel that every choice sets me limits. If i choose something then it means that i cant choose other things and i will have only this one thing. What if i get bored of this one thing? I love diversity. But still - i have to choose this one thing that will be the most important. And if i cant otherwise - then there will be some less important things also.

"Extraordinary individuals are distinguished less by their impressive "raw power" then by their ability to identify their strenghts and then to exploit them."

"Successful individuals identify in themselves some reoccurring patterns into genuine and productive strenghts."

English, English, English...

What i have decided is that i have to write in English. Yes, it is not so easy for me becuase my English knowledge is not very good: 2 years of English learning at hight school and 2,5 years at university. But i will do my best. It is impossible to gain something without making mistakes - so let me make my mistakes here for not making them in the future.
I allow myself to write in Estonian when i really feel like expressing myself in Estonian. Because it is not easy to express my feelings in English.

Why did i take this desicion?

1) Not everyone knows Estonian.
2) I have to practise my English.
3) There is a difference for me if i read a text in Estonian or in English. I perceive them a little bit differently althought there is the same thing written (maybe its the things called linguistic relativity). And there is a difference if i write in Estonian or in English.

Võta aega loominguliseks tegevuseks!

Viimasel ajal on olnud väga kiire ning kõik kodutööd on ka viimasele hetkele jäänud (teisest küljest, kuna nad seda poleks! isegi kui on aega, ikka on selleks viimane hetk mingil müstilisel põhjusel). Peamine aeg nende tegemiseks on olnud öö - nimelt kodutöö esitamise tähtajast eelolev öö. Enamus kodutöid pole eriti loomingulist laadi ning nende puhul on vaja miski lihtsalt ära teha. Loomingulise tegevuse puhul on aga kaks varianti - kas tuleb hea idee või ei tule. Viimasel hetkel on aga väga raske millegi originaalsega välja tulla, kuna kuklas tiksub pidevalt mõte, et pean selle ruttu ruttu välja mõtlema, enne kui minu aeg on läbi.

Täna leidsin ma aega ideede genereerimiseks ühel huvitaval moel. See ei sõltunud ainult minust, vaid ka asjaolud mängisid kaasa.

Pidin minema trenni, mis hakkas 13:30. Niisama naljalt ma sinna minemata ei jäta, kuid tänane trenn jäi mul ära, kuna kell 13:30 ma avastasin, et kell ei olegi 12:30. Ühel hetkel lihtsalt vaatasin arvuti kellaaega ja telefoni kellaaega ning need ei ühtinud. Täna keerati ju kella! Selle avastasin ma aga natuke hilja. Nii ma siis istusin ja mõtlesin, et kas jooksen ruttu trenni ning jään sinna tublisti hiljaks või siis ei lähe üldse. Valituks osutus teine variant, kuna kaalusin, et nii saangi piisavalt aega eksperimendi idee leidmiseks. Nii palju siis juhusest ja juhusega kaasa minemisest!

Üks põnev asi juhtus minuga täna veel. Vaatasin just eile The Secret filmi ning seal mainiti, kui oluline on seada endale konkreetne eesmärk ning uskuda sellesse ja tunnetada seda. Kuskil kahe paiku osustasin, et proovin kasutada The Secret taktikat ning võtsin endale eesmärgiks, et kella kuueks on mul huvitav eksperimendi idee välja mõeldud. Aegajalt mul ikka tekkis erisuguseid ideid, kuid need ei tundunud sellised AHAA ideed. Kell hakkas vaikselt kuus saama ning peast käis läbi mõte, et äkki ma ei leiutagi midagi originaalset. Püüdsin korraga selle mõtte maha suruda ning tekitada seda tunnet, et kell kuus on mul huvitav idee olemas. Kell oli täpselt 18:00, kui ma kella vaatasin, mil mul tuli üks põnev idee. Võib-olla oleks õigem öelda, et üks huvitav meetod ühe idee uurimiseks, kuna idee suuna peale tulin ma natuke varem ühte artiklit uurides. Igatahes, ASI TÖÖTAS :)

Ma pole veel väga palju oma meetodi kohta uurinud, aga ma loodan, et sarnasid katseid pole veel läbi viidud :) Tuleb veel nats uurida tausta, kuid põhimõtteliselt, isegi kui see juba on tehtud, siis see, et ma üldse selle peale tulin, ja veel kuidas ma selleni jõudsin, on asja väärt.

Back from Macedonia

Niih... olen nüüd tagasi Makedoonia noorsoovahetuselt, mis toimus 16-25 veebr. Jah, praeguseks on juba mõningad päevad möödas sellest ja oleksin võinud siia kohe pärast tagasitulekut kirjutada, aga paraku olid teatud taksitused. Asi oli selline, et võtsin oma läpaka reisile kaasa.. ning Praha lennujaamas avastasin, et läpakaga oli midagi lahti: not operation system found. :( Ju siis see lend mõjus mingil imelikul moel, et üks operatsioonisüsteemi fail oli läinud. Ja põhimõtteliselt tassisin läpaka mõttetult sinna ja tagasi. Aga ma ju ei teadnud, et nii juhtub :) Koju jõudes tegin windowsile repair`i ning nüüd asi töötab... aga.. jama on nüüd ühe teise asjaga.. nimelt ei saa ma sisse logida oma google accountiga ei orkutisse ega siia bloggerisse. Nii ma praegu istungi raamatukogus arvuti taga, kuna oma arvutist ma sisse logida ei saa :( Orkuti jaoks ma muidu leiutasin mingi süsteemi, kuidas saada sisse: ühe neti aadressiga see imepidi õnnestub, aga blogger on siiani veel lootusetu.
See oli siis kõik tehnilise külje pealt ;)
Hiljem, kui mu enda arvut normaalselt funktsioneerima hakkab ja kui ma pildid saan, siis teen ka kokkuvõtte ja lühikirjelduse Makedoonia tripist, aga praegu tahaks nii palju öelda, et see oli mega super reis. Makedoonia polnud küll mega arenendud riik (aga mäed olid küll super!) ja meie elamistingimused polnud kiita, kuid kõik need inimesed, kes seal koos olid, olid tõeliselt fantastilised. Me olime seal kogu grupiga (36 osalejat + koolitaja) pidevalt koos ning noortevahetuse lõpuks sai kõigiga nii ära harjutud, et nüüd on küllaltki raske siin Eestis, kuna kõiki neid lahedaid inimesi pole enam ümberringi. Maadest olid seal esindatud Eesti, Poola, Bosnia ja Makedoonia. Vähemalt ei kavatse me alla anda ja tahame korraldada suvel siin kõigi nende samade osalejatega noorsoovahetuse. Ootan väga!
Miss you people.

Kokkuvõte sessiperioodist - riskid on riskimist väärt!

Minu jaoks on järjekordne sess läbi ja sai ka midagi uut juurde õpitud. Ma ei mõtle seda, et sai neid aineid õpitud, milles eksamid olid, vaid kogu sellel olukorral oli oma õppetud. Mingisugust infohulka saan ma ju iga hetk õppida, aga igat olukorda ei saa ise idutseerida. Mõtlen just metatasandit - õppimine õppimise kohta.

Kui eelmise sessi ajal sain ma aru, et kõike on võimalik selgeks teha, kui vaid on piisavalt aega (ja muidugi ka motivatsiooni, ilma milleta ei saa niikuinii), siis see kord jõudsin ma järelduseni, et on võimalik sooritada eksam, kui isegi pole seda aega eriti palju ehk siis ühe õhtu/öö õppimisega. Ja vahel isegi mitte niisama sooritada, vaid ka maksimumtulemuse peale (mitte kõiki, aga mõningaid küll). Võib-olla oli veel õnn ka mängus, aga ideaalsel juhul võiks õnn alati asja juurde käia :) Vahepeal ma isegi nimelt katsetasin ning ei õppinud sel hetkel, mil mul polnud tuju (ja seda veel viimasel õhtul, kuigi materjal läbi vaatamata). Riskeerisin teadlikult. Lükkasin õppimise edasi öösse. Oleks ma olnud endine pessimist, oleks ma tuupinud isegi siis, kui mul motivatsioon täiesti nullis ja tuju ka all, ning seda hirmust, et mitte läbi kukkuda. Aga enne kui ei riski, ei saa teada, kas riskid on riskimist väärt. Ja oma kogemusest järeldades: ON KÜLL! Tundub, et õnn on nendega, kes julgevad riskida.

Ja veel. Teatud ainete puhul on võimalik aine läbida isegi loengutel käimata. Käisin küll ühest ainest ühel korral loengus, aga tollest polnud niikuinii erilist kasu. Muidugi ei saa nii iga aine puhul, sest osad koosnevad kohustuslikest seminaridest, praktikumidest.

Muide, kõik need riskisituatsioonid on algselt elusituatsioonide poolt tekitatud. Need viimasehetke õppimised said alguse sellest, et mul oli nii palju muud tegemist ja probleeme, et õppimiseks ei jäänud aega/jõudu. See, et ma ühes ainekursuses vaid ühte loengusse jõudsin, oli tingitud sellest, et mul langes kaks loengut samale ajale. Aga vähemalt läksin ma nende olukordadega kaasa ning lõpus julgesin ka ise natuke eksperimenteerida. Põhiline on paanikasse mitte sattuda ning kontsenteeruda olulisele ka stressolukorras. Muidugi tol hetkel polnud see kerge, aga tagantjärele vaadates on kõik alati ilus :)

Tantsida lõhnade järgi?

Lugesin täna jõudnud postkasti minu essee "Loovus ja tants" kriitikat (nii positiivne kui negatiivne, enamasti siiski positiivne) ning hiljem tuli pähe selline idee, et miks tantsitakse muusika saatel. Üldiselt ju ikka vaikuses ei tantsita. Ehk annab muusika mingi energialaengu, mis aitab ennast tantsuliselt väljendada. Aga miks just muusika? Jah, on palju sarnasusi muusika ja tantsu vahel, põhiline vist rütm, aga lõppkokkuvõttes on seal taga ju erinevad süsteemid. Tants nõuab kehalist tunnetust, plastilisust. Muusika on aga midagi muud, see toimib läbi kuulmise. Siis tekkiski selline mõte, et miks just kuulmine? Miks ei võiks tantsimisega seotud olla mingi teine modaalsus/meelesüsteem? On ju ka teisi meelesid: nägemine, haistmine, maitsmine, puutumine, temperatuuritundlikkus, valu. Kuulmine on ju helilainete muutmine närvisignaaliks. Kõik muud meeled toimivad ju samamoodi: informatsioon retseptoritelt muudetakse närviimpulssiks. Aga miks just heli närviimpulss on ajaloo jooksul kujunenud eriti oluliseks tantsimise puhul? Ehk annab siin mängida ka teiste modaalsustega. Miks mitte tantsida lõhnade järgi.. või temperatuuri muutuste järgi. Tundub utoopiline. Aga lõppkokkuvõttes närvisignaal on närvisignaal. Vahe on vaid selles, millisesse ajupiirkonda ta suubub. Siit aga küsimus, miks siis just see ajupiirkond? Miks just see ajupiirkond ja tants?

The Daffodil Principle

Here is a great thing i have found from Internet. This very suits to my last post.


The Daffodil Principle

Several times my daughter had telephoned to say, "Mother, you must come to see the daffodils before they are over." I wanted to go, but it was a two-hour drive from Laguna to Lake Arrowhead. "I will come next Tuesday,"I promised a little reluctantly on her third call. Next Tuesday dawned cold and rainy. Still, I had promised, and reluctantly I drove there. When I finally walked into Carolyn's house, I was welcomed by the joyful sounds of happy children. I delightedly hugged and greeted my grandchildren."Forget the daffodils, Carolyn! The road is invisible in these clouds and fog, and there is nothing in the world except you and these children that I want to see badly enough to drive another inch!" My daughter smiled calmly and said, "We drive in this all the time, Mother." "Well, you won't get me back on the road until it clears, and then I'm heading for home!" I assured her. "But first we're going to see the daffodils. It's just a few blocks," Carolyn said. "I'll drive. I'm used to this." "Carolyn," I said sternly, "Please turn around." "It's all right, Mother, I promise. You will never forgive yourself if you miss this experience." After a few minutes, we turned onto a small gravel road and I saw a small church. On the far side of the church, I saw a hand lettered sign with an arrow that read, "Daffodil Garden." We got out of the car, each took a child's hand, and I followed Carolyn down the path. Then, as we turned a corner, I looked up and gasped. Before me lay the most glorious sight! It looked as though someone had taken a great vat of gold and poured it over the mountain peak and its surrounding slopes. The flowers were planted in majestic, swirling patterns, great ribbons and swaths of deep orange, creamy white, lemon yellow, salmon pink, and saffron and butter yellow. Each different-colored variety was planted in large groups so that it swirled and flowed like its own river with its own unique hue. There were five acres of flowers. "Who did this?" I asked Carolyn. "Just one woman," Carolyn answered. "She lives on the property. That's her home." Carolyn pointed to a well-kept A-frame house, small and modestly sitting in the midst of all that glory. We walked up to the house. On the patio, we saw a poster. "Answers to the Questions I Know You Are Asking," was the headline. The first answer was a simple one. "50,000 bulbs," it read. The second answer was, "One at a time, by one woman. Two hands, two feet, and one brain." The third answer was, "Began in 1958." For me, that moment was a life-changing experience. I thought of this woman whom I had never met, who, more than forty years before, had begun, one bulb at a time, to bring her vision of beauty and joy to an obscure mountaintop. Planting one bulb at a time, year after year, this unknown woman had forever changed the world in which she lived. One day at a time,she had created something of extraordinary magnificence, beauty, and inspiration. The principle her daffodil garden taught me was one of the greatest principles of life. That is, learning to move toward our goals and desires one step at a time --often just one baby-step at time -- and learning to love the doing, learning to use the accumulation of time. When we multiply tiny pieces of time with increments of daily effort, we too will find we can accomplish magnificent things. We can change the world ... "It makes me sad in a way," I admitted to Carolyn. "What might I have accomplished if I had thought of a wonderful goal thirty-five or forty years ago and had worked away at it 'one bulb at a time' through all those years? Just think what I might have been able to achieve!" My daughter summed up the message of the day in her usual direct way. "Start tomorrow," she said. She was right. It's so pointless to think of the lost hours of yesterdays. The way to make learning a lesson of celebration instead of a cause for regret is to only ask, "How can I put this to use today?" Use the Daffodil Principle. Stop waiting..... Until your car or home is paid off Until you get a new car or home Until your kids leave the house Until you go back to school Until you finish school Until you clean the house Until you organize the garage Until you clean off your desk Until you lose 10 lbs. Until you gain 10 lbs. Until you get married Until you get a divorce Until you have kids Until the kids go to school Until you retire Until summer Until spring Until winter Until fall Until you die... There is no better time than right now to be happy. Happiness is a journey, not a destination. So work like you don't need money. Love like you've never been hurt, and, dance like no one's watching. If you want to brighten someone's day, pass this on to someone special. I just did! Wishing you a beautiful, daffodil life!

Elada NÜÜD või mitte elada kunagi?

Tihti mõeldakse, et kui ma nüüd sellega kuidagi ühele poole saan, küll siis läheb paremini ja elu muutub magusamaks. Praegu aga peab natuke kannatama ja küll siis ka meie hoovile päike paistma hakkab.. nii vähe on ju jäänud veel oodata.. kui ma juba nii palju olen suutnud vastu pidada, küll ma siis suudan veel natuke... ei saa ju seda võimalust käest lasta, muidu jäängi kõigest ilma - see kõik ja muu taoline kummitab meid kõiki üsna tihti (vähemalt enamust, minu arust). Igal juhul mind küll päris tihti.

Gümnaasiumis: tuleb korralikult õppida, et riigieksamid läheksid hästi. Riigieksamite tulemused peavad olema head, et saada ülikooli sisse. Ülikoolis vaja pingutada selleks, et esiteks ikka see paber kätte saada, et hiljem saaks hea töö, teiseks, et pärast bakalaureuse kraadi kättesaamist saada magistrisse. Vahest peab veel pingutama selleks, et saada stippi, mis kataks enam-vähem üürikulud. Tööl olles tuleb jälle anda endast parim, et saada parem töökoht, tollest jälle parem jne.

Koguaeg peab pingutama mingisuguse abstraktse hella tuleviku pärast, mis ootab kuskil kaugel ees. Tuleb teha üks asi ära, et saada edasi järgmisele levelile, sealt edasi järgmisele jne. Point on selles, et leveleid on lõpmatuseni. Nii nagu arvujada on lõputu, nii võib ka ühelt levelilt teisele püüelda terve igaviku. Ja kunagi jõudmata puhkama loorberitele, et nüüd olen ma finishis. Mida ajada siis taga... rahulolematust? Pidevat kammitsetust? What the hell - mida siis ometigi?

Perfektsust pole olemas. Alati annab paremini teha. ALATI.

Tuleb välja, et ega tegelikult polegi olemas mingisugust punkti, kus saaks öelda, et nüüd ma sain kõik, mis ma tahtsin, ning rohkemat pole vaja. Et nüüd saan ma nautida seda, mille nimel ma olen kogu aeg pingutanud.

Inimene, kes on harjunud terve elu rabelema oma helge tuleviku nimel lihtsalt EI OSKA isegi teatud saavutuste juures neid NAUTIDA. Ei piisa vaid millegi saavutamisest. On vaja ka oskust seda nautida. Paraku paljudel see puudub. Ükskord sattunud sellese lõpmatusse ringi nimega "tahan veel, tahan veel", on üpris raske seal välja saada. Eriti kui tundub, et ma olen ju võimeline rohkemaks.

Mulle tundub, et tegelikult ei piisa ka ainult sellest, et midagi saavutatakse ja siis osatakse nautida seda. Tuleb seda nautida ka tegevuse käigus. Tuleb ELADA ja NAUTIDA elu IGA HETKE. Mitte ainult siis, kui miski käes.

Teisest küljest, on ka valusaid hetki, mida pole võimalik nautida, aga pärast mida olen ma õnnelik, et nad siiski olid, sest tänu neile sain ma tugevamaks.

Siin ma olengi dilemma ees - valusad hetked on lõppkokkuvõtes ka kasulikud, kuid neid pole ju võimalik nautida, mil nad parasjagu kestavad. Neid saab nautida vaid hiljem. Samas tuleb aga olla õnnelik iga elatud hetke üle. Kus on siin loogika???

Võib-olla on siin mingi muu loogika. Mitte see loogika, mida me muidu loogika all mõistame, vaid mingi muu seaduspärasussüsteem, millest me pole niivõrd teadlikud.

Kuskil oli kirjutatud: Logic cant be proved logically so it cant be much use whichever way you look at it.

Igatahes - kuidas iganes poleks nende valusate hetkedega, tuleb elada PRAEGU ning mitte mõelda, et küll ma pärast elan paremat elu. Muidu nii võibki jääda mõtlema, mitte kunagi
elamata tõeliselt ning tundmata sellest rõõmu.


Kui mõelda selle peale, mis on selle taga, miks ei julgeta elada praegu ning oodetakse ikka paremat, mille nimel võib lõpmatuseni pingutada, siis selleks on HIRM. Hirm, et teised on paremad, kui ise mitte pingutada, et siis ei väärtustata, et siis pole enam kellegile vaja, et jäädakse siis üksi.

Aga kui keegi hakkabki tegema mingisuguseid mitte just kõige loogilisemaid tegusid, siis need, kes elavad loogika järgi, mõtlevad, et ta on kindlasti segane. Point on selles, et inimesed on erinevad. Ja kõigile pole võimalik meeldida.
Ühed elavad selle teada-tuntud loogika seaduste järgi, teised, kes suudavad sellest lahti rebida, on aga need hulljulged, kes näevad ka elu teist poolt ning ei ela pidevates hirmudes, püüdes ennast kaitsta ja kindlustada kõiksuguste riskide eest.

Viimaks toon siia ühe postituse Robin Sharma blogist:

BE UNREASONABLE

"The reasonable man adepts himself to the world; the unreasonable one persists in trying to adept the world to himself. Therefore, all progress depends on the unreasonable man".

Sure, be practical. I agree - its important to use common sense. True, foolish risks can lead to difficult consequences. But having said that, dont be so scared to failure and disappointment that you fail to dream. Dont always be so reasonable and practical and sensible that you refuse to seize glorious opportunities when they show up and push the envelope as to whats possible for you. The worls needs many more dreamers. Unresonable souls who fight the urge to be ordinary.