Minu jaoks on järjekordne sess läbi ja sai ka midagi uut juurde õpitud. Ma ei mõtle seda, et sai neid aineid õpitud, milles eksamid olid, vaid kogu sellel olukorral oli oma õppetud. Mingisugust infohulka saan ma ju iga hetk õppida, aga igat olukorda ei saa ise idutseerida. Mõtlen just metatasandit - õppimine õppimise kohta.
Kui eelmise sessi ajal sain ma aru, et kõike on võimalik selgeks teha, kui vaid on piisavalt aega (ja muidugi ka motivatsiooni, ilma milleta ei saa niikuinii), siis see kord jõudsin ma järelduseni, et on võimalik sooritada eksam, kui isegi pole seda aega eriti palju ehk siis ühe õhtu/öö õppimisega. Ja vahel isegi mitte niisama sooritada, vaid ka maksimumtulemuse peale (mitte kõiki, aga mõningaid küll). Võib-olla oli veel õnn ka mängus, aga ideaalsel juhul võiks õnn alati asja juurde käia :) Vahepeal ma isegi nimelt katsetasin ning ei õppinud sel hetkel, mil mul polnud tuju (ja seda veel viimasel õhtul, kuigi materjal läbi vaatamata). Riskeerisin teadlikult. Lükkasin õppimise edasi öösse. Oleks ma olnud endine pessimist, oleks ma tuupinud isegi siis, kui mul motivatsioon täiesti nullis ja tuju ka all, ning seda hirmust, et mitte läbi kukkuda. Aga enne kui ei riski, ei saa teada, kas riskid on riskimist väärt. Ja oma kogemusest järeldades: ON KÜLL! Tundub, et õnn on nendega, kes julgevad riskida.
Ja veel. Teatud ainete puhul on võimalik aine läbida isegi loengutel käimata. Käisin küll ühest ainest ühel korral loengus, aga tollest polnud niikuinii erilist kasu. Muidugi ei saa nii iga aine puhul, sest osad koosnevad kohustuslikest seminaridest, praktikumidest.
Muide, kõik need riskisituatsioonid on algselt elusituatsioonide poolt tekitatud. Need viimasehetke õppimised said alguse sellest, et mul oli nii palju muud tegemist ja probleeme, et õppimiseks ei jäänud aega/jõudu. See, et ma ühes ainekursuses vaid ühte loengusse jõudsin, oli tingitud sellest, et mul langes kaks loengut samale ajale. Aga vähemalt läksin ma nende olukordadega kaasa ning lõpus julgesin ka ise natuke eksperimenteerida. Põhiline on paanikasse mitte sattuda ning kontsenteeruda olulisele ka stressolukorras. Muidugi tol hetkel polnud see kerge, aga tagantjärele vaadates on kõik alati ilus :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment