Minu jaoks on järjekordne sess läbi ja sai ka midagi uut juurde õpitud. Ma ei mõtle seda, et sai neid aineid õpitud, milles eksamid olid, vaid kogu sellel olukorral oli oma õppetud. Mingisugust infohulka saan ma ju iga hetk õppida, aga igat olukorda ei saa ise idutseerida. Mõtlen just metatasandit - õppimine õppimise kohta.
Kui eelmise sessi ajal sain ma aru, et kõike on võimalik selgeks teha, kui vaid on piisavalt aega (ja muidugi ka motivatsiooni, ilma milleta ei saa niikuinii), siis see kord jõudsin ma järelduseni, et on võimalik sooritada eksam, kui isegi pole seda aega eriti palju ehk siis ühe õhtu/öö õppimisega. Ja vahel isegi mitte niisama sooritada, vaid ka maksimumtulemuse peale (mitte kõiki, aga mõningaid küll). Võib-olla oli veel õnn ka mängus, aga ideaalsel juhul võiks õnn alati asja juurde käia :) Vahepeal ma isegi nimelt katsetasin ning ei õppinud sel hetkel, mil mul polnud tuju (ja seda veel viimasel õhtul, kuigi materjal läbi vaatamata). Riskeerisin teadlikult. Lükkasin õppimise edasi öösse. Oleks ma olnud endine pessimist, oleks ma tuupinud isegi siis, kui mul motivatsioon täiesti nullis ja tuju ka all, ning seda hirmust, et mitte läbi kukkuda. Aga enne kui ei riski, ei saa teada, kas riskid on riskimist väärt. Ja oma kogemusest järeldades: ON KÜLL! Tundub, et õnn on nendega, kes julgevad riskida.
Ja veel. Teatud ainete puhul on võimalik aine läbida isegi loengutel käimata. Käisin küll ühest ainest ühel korral loengus, aga tollest polnud niikuinii erilist kasu. Muidugi ei saa nii iga aine puhul, sest osad koosnevad kohustuslikest seminaridest, praktikumidest.
Muide, kõik need riskisituatsioonid on algselt elusituatsioonide poolt tekitatud. Need viimasehetke õppimised said alguse sellest, et mul oli nii palju muud tegemist ja probleeme, et õppimiseks ei jäänud aega/jõudu. See, et ma ühes ainekursuses vaid ühte loengusse jõudsin, oli tingitud sellest, et mul langes kaks loengut samale ajale. Aga vähemalt läksin ma nende olukordadega kaasa ning lõpus julgesin ka ise natuke eksperimenteerida. Põhiline on paanikasse mitte sattuda ning kontsenteeruda olulisele ka stressolukorras. Muidugi tol hetkel polnud see kerge, aga tagantjärele vaadates on kõik alati ilus :)
Wednesday, January 24, 2007
Thursday, January 18, 2007
Tantsida lõhnade järgi?
Lugesin täna jõudnud postkasti minu essee "Loovus ja tants" kriitikat (nii positiivne kui negatiivne, enamasti siiski positiivne) ning hiljem tuli pähe selline idee, et miks tantsitakse muusika saatel. Üldiselt ju ikka vaikuses ei tantsita. Ehk annab muusika mingi energialaengu, mis aitab ennast tantsuliselt väljendada. Aga miks just muusika? Jah, on palju sarnasusi muusika ja tantsu vahel, põhiline vist rütm, aga lõppkokkuvõttes on seal taga ju erinevad süsteemid. Tants nõuab kehalist tunnetust, plastilisust. Muusika on aga midagi muud, see toimib läbi kuulmise. Siis tekkiski selline mõte, et miks just kuulmine? Miks ei võiks tantsimisega seotud olla mingi teine modaalsus/meelesüsteem? On ju ka teisi meelesid: nägemine, haistmine, maitsmine, puutumine, temperatuuritundlikkus, valu. Kuulmine on ju helilainete muutmine närvisignaaliks. Kõik muud meeled toimivad ju samamoodi: informatsioon retseptoritelt muudetakse närviimpulssiks. Aga miks just heli närviimpulss on ajaloo jooksul kujunenud eriti oluliseks tantsimise puhul? Ehk annab siin mängida ka teiste modaalsustega. Miks mitte tantsida lõhnade järgi.. või temperatuuri muutuste järgi. Tundub utoopiline. Aga lõppkokkuvõttes närvisignaal on närvisignaal. Vahe on vaid selles, millisesse ajupiirkonda ta suubub. Siit aga küsimus, miks siis just see ajupiirkond? Miks just see ajupiirkond ja tants?
Tuesday, January 16, 2007
The Daffodil Principle
Here is a great thing i have found from Internet. This very suits to my last post.
The Daffodil Principle
Several times my daughter had telephoned to say, "Mother, you must come to see the daffodils before they are over." I wanted to go, but it was a two-hour drive from Laguna to Lake Arrowhead. "I will come next Tuesday,"I promised a little reluctantly on her third call. Next Tuesday dawned cold and rainy. Still, I had promised, and reluctantly I drove there. When I finally walked into Carolyn's house, I was welcomed by the joyful sounds of happy children. I delightedly hugged and greeted my grandchildren."Forget the daffodils, Carolyn! The road is invisible in these clouds and fog, and there is nothing in the world except you and these children that I want to see badly enough to drive another inch!" My daughter smiled calmly and said, "We drive in this all the time, Mother." "Well, you won't get me back on the road until it clears, and then I'm heading for home!" I assured her. "But first we're going to see the daffodils. It's just a few blocks," Carolyn said. "I'll drive. I'm used to this." "Carolyn," I said sternly, "Please turn around." "It's all right, Mother, I promise. You will never forgive yourself if you miss this experience." After a few minutes, we turned onto a small gravel road and I saw a small church. On the far side of the church, I saw a hand lettered sign with an arrow that read, "Daffodil Garden." We got out of the car, each took a child's hand, and I followed Carolyn down the path. Then, as we turned a corner, I looked up and gasped. Before me lay the most glorious sight! It looked as though someone had taken a great vat of gold and poured it over the mountain peak and its surrounding slopes. The flowers were planted in majestic, swirling patterns, great ribbons and swaths of deep orange, creamy white, lemon yellow, salmon pink, and saffron and butter yellow. Each different-colored variety was planted in large groups so that it swirled and flowed like its own river with its own unique hue. There were five acres of flowers. "Who did this?" I asked Carolyn. "Just one woman," Carolyn answered. "She lives on the property. That's her home." Carolyn pointed to a well-kept A-frame house, small and modestly sitting in the midst of all that glory. We walked up to the house. On the patio, we saw a poster. "Answers to the Questions I Know You Are Asking," was the headline. The first answer was a simple one. "50,000 bulbs," it read. The second answer was, "One at a time, by one woman. Two hands, two feet, and one brain." The third answer was, "Began in 1958." For me, that moment was a life-changing experience. I thought of this woman whom I had never met, who, more than forty years before, had begun, one bulb at a time, to bring her vision of beauty and joy to an obscure mountaintop. Planting one bulb at a time, year after year, this unknown woman had forever changed the world in which she lived. One day at a time,she had created something of extraordinary magnificence, beauty, and inspiration. The principle her daffodil garden taught me was one of the greatest principles of life. That is, learning to move toward our goals and desires one step at a time --often just one baby-step at time -- and learning to love the doing, learning to use the accumulation of time. When we multiply tiny pieces of time with increments of daily effort, we too will find we can accomplish magnificent things. We can change the world ... "It makes me sad in a way," I admitted to Carolyn. "What might I have accomplished if I had thought of a wonderful goal thirty-five or forty years ago and had worked away at it 'one bulb at a time' through all those years? Just think what I might have been able to achieve!" My daughter summed up the message of the day in her usual direct way. "Start tomorrow," she said. She was right. It's so pointless to think of the lost hours of yesterdays. The way to make learning a lesson of celebration instead of a cause for regret is to only ask, "How can I put this to use today?" Use the Daffodil Principle. Stop waiting..... Until your car or home is paid off Until you get a new car or home Until your kids leave the house Until you go back to school Until you finish school Until you clean the house Until you organize the garage Until you clean off your desk Until you lose 10 lbs. Until you gain 10 lbs. Until you get married Until you get a divorce Until you have kids Until the kids go to school Until you retire Until summer Until spring Until winter Until fall Until you die... There is no better time than right now to be happy. Happiness is a journey, not a destination. So work like you don't need money. Love like you've never been hurt, and, dance like no one's watching. If you want to brighten someone's day, pass this on to someone special. I just did! Wishing you a beautiful, daffodil life!
The Daffodil Principle
Several times my daughter had telephoned to say, "Mother, you must come to see the daffodils before they are over." I wanted to go, but it was a two-hour drive from Laguna to Lake Arrowhead. "I will come next Tuesday,"I promised a little reluctantly on her third call. Next Tuesday dawned cold and rainy. Still, I had promised, and reluctantly I drove there. When I finally walked into Carolyn's house, I was welcomed by the joyful sounds of happy children. I delightedly hugged and greeted my grandchildren."Forget the daffodils, Carolyn! The road is invisible in these clouds and fog, and there is nothing in the world except you and these children that I want to see badly enough to drive another inch!" My daughter smiled calmly and said, "We drive in this all the time, Mother." "Well, you won't get me back on the road until it clears, and then I'm heading for home!" I assured her. "But first we're going to see the daffodils. It's just a few blocks," Carolyn said. "I'll drive. I'm used to this." "Carolyn," I said sternly, "Please turn around." "It's all right, Mother, I promise. You will never forgive yourself if you miss this experience." After a few minutes, we turned onto a small gravel road and I saw a small church. On the far side of the church, I saw a hand lettered sign with an arrow that read, "Daffodil Garden." We got out of the car, each took a child's hand, and I followed Carolyn down the path. Then, as we turned a corner, I looked up and gasped. Before me lay the most glorious sight! It looked as though someone had taken a great vat of gold and poured it over the mountain peak and its surrounding slopes. The flowers were planted in majestic, swirling patterns, great ribbons and swaths of deep orange, creamy white, lemon yellow, salmon pink, and saffron and butter yellow. Each different-colored variety was planted in large groups so that it swirled and flowed like its own river with its own unique hue. There were five acres of flowers. "Who did this?" I asked Carolyn. "Just one woman," Carolyn answered. "She lives on the property. That's her home." Carolyn pointed to a well-kept A-frame house, small and modestly sitting in the midst of all that glory. We walked up to the house. On the patio, we saw a poster. "Answers to the Questions I Know You Are Asking," was the headline. The first answer was a simple one. "50,000 bulbs," it read. The second answer was, "One at a time, by one woman. Two hands, two feet, and one brain." The third answer was, "Began in 1958." For me, that moment was a life-changing experience. I thought of this woman whom I had never met, who, more than forty years before, had begun, one bulb at a time, to bring her vision of beauty and joy to an obscure mountaintop. Planting one bulb at a time, year after year, this unknown woman had forever changed the world in which she lived. One day at a time,she had created something of extraordinary magnificence, beauty, and inspiration. The principle her daffodil garden taught me was one of the greatest principles of life. That is, learning to move toward our goals and desires one step at a time --often just one baby-step at time -- and learning to love the doing, learning to use the accumulation of time. When we multiply tiny pieces of time with increments of daily effort, we too will find we can accomplish magnificent things. We can change the world ... "It makes me sad in a way," I admitted to Carolyn. "What might I have accomplished if I had thought of a wonderful goal thirty-five or forty years ago and had worked away at it 'one bulb at a time' through all those years? Just think what I might have been able to achieve!" My daughter summed up the message of the day in her usual direct way. "Start tomorrow," she said. She was right. It's so pointless to think of the lost hours of yesterdays. The way to make learning a lesson of celebration instead of a cause for regret is to only ask, "How can I put this to use today?" Use the Daffodil Principle. Stop waiting..... Until your car or home is paid off Until you get a new car or home Until your kids leave the house Until you go back to school Until you finish school Until you clean the house Until you organize the garage Until you clean off your desk Until you lose 10 lbs. Until you gain 10 lbs. Until you get married Until you get a divorce Until you have kids Until the kids go to school Until you retire Until summer Until spring Until winter Until fall Until you die... There is no better time than right now to be happy. Happiness is a journey, not a destination. So work like you don't need money. Love like you've never been hurt, and, dance like no one's watching. If you want to brighten someone's day, pass this on to someone special. I just did! Wishing you a beautiful, daffodil life!
Saturday, January 13, 2007
Elada NÜÜD või mitte elada kunagi?
Tihti mõeldakse, et kui ma nüüd sellega kuidagi ühele poole saan, küll siis läheb paremini ja elu muutub magusamaks. Praegu aga peab natuke kannatama ja küll siis ka meie hoovile päike paistma hakkab.. nii vähe on ju jäänud veel oodata.. kui ma juba nii palju olen suutnud vastu pidada, küll ma siis suudan veel natuke... ei saa ju seda võimalust käest lasta, muidu jäängi kõigest ilma - see kõik ja muu taoline kummitab meid kõiki üsna tihti (vähemalt enamust, minu arust). Igal juhul mind küll päris tihti.
Gümnaasiumis: tuleb korralikult õppida, et riigieksamid läheksid hästi. Riigieksamite tulemused peavad olema head, et saada ülikooli sisse. Ülikoolis vaja pingutada selleks, et esiteks ikka see paber kätte saada, et hiljem saaks hea töö, teiseks, et pärast bakalaureuse kraadi kättesaamist saada magistrisse. Vahest peab veel pingutama selleks, et saada stippi, mis kataks enam-vähem üürikulud. Tööl olles tuleb jälle anda endast parim, et saada parem töökoht, tollest jälle parem jne.
Koguaeg peab pingutama mingisuguse abstraktse hella tuleviku pärast, mis ootab kuskil kaugel ees. Tuleb teha üks asi ära, et saada edasi järgmisele levelile, sealt edasi järgmisele jne. Point on selles, et leveleid on lõpmatuseni. Nii nagu arvujada on lõputu, nii võib ka ühelt levelilt teisele püüelda terve igaviku. Ja kunagi jõudmata puhkama loorberitele, et nüüd olen ma finishis. Mida ajada siis taga... rahulolematust? Pidevat kammitsetust? What the hell - mida siis ometigi?
Perfektsust pole olemas. Alati annab paremini teha. ALATI.
Tuleb välja, et ega tegelikult polegi olemas mingisugust punkti, kus saaks öelda, et nüüd ma sain kõik, mis ma tahtsin, ning rohkemat pole vaja. Et nüüd saan ma nautida seda, mille nimel ma olen kogu aeg pingutanud.
Inimene, kes on harjunud terve elu rabelema oma helge tuleviku nimel lihtsalt EI OSKA isegi teatud saavutuste juures neid NAUTIDA. Ei piisa vaid millegi saavutamisest. On vaja ka oskust seda nautida. Paraku paljudel see puudub. Ükskord sattunud sellese lõpmatusse ringi nimega "tahan veel, tahan veel", on üpris raske seal välja saada. Eriti kui tundub, et ma olen ju võimeline rohkemaks.
Mulle tundub, et tegelikult ei piisa ka ainult sellest, et midagi saavutatakse ja siis osatakse nautida seda. Tuleb seda nautida ka tegevuse käigus. Tuleb ELADA ja NAUTIDA elu IGA HETKE. Mitte ainult siis, kui miski käes.
Teisest küljest, on ka valusaid hetki, mida pole võimalik nautida, aga pärast mida olen ma õnnelik, et nad siiski olid, sest tänu neile sain ma tugevamaks.
Siin ma olengi dilemma ees - valusad hetked on lõppkokkuvõtes ka kasulikud, kuid neid pole ju võimalik nautida, mil nad parasjagu kestavad. Neid saab nautida vaid hiljem. Samas tuleb aga olla õnnelik iga elatud hetke üle. Kus on siin loogika???
Võib-olla on siin mingi muu loogika. Mitte see loogika, mida me muidu loogika all mõistame, vaid mingi muu seaduspärasussüsteem, millest me pole niivõrd teadlikud.
Kuskil oli kirjutatud: Logic cant be proved logically so it cant be much use whichever way you look at it.
Igatahes - kuidas iganes poleks nende valusate hetkedega, tuleb elada PRAEGU ning mitte mõelda, et küll ma pärast elan paremat elu. Muidu nii võibki jääda mõtlema, mitte kunagi
elamata tõeliselt ning tundmata sellest rõõmu.
Kui mõelda selle peale, mis on selle taga, miks ei julgeta elada praegu ning oodetakse ikka paremat, mille nimel võib lõpmatuseni pingutada, siis selleks on HIRM. Hirm, et teised on paremad, kui ise mitte pingutada, et siis ei väärtustata, et siis pole enam kellegile vaja, et jäädakse siis üksi.
Aga kui keegi hakkabki tegema mingisuguseid mitte just kõige loogilisemaid tegusid, siis need, kes elavad loogika järgi, mõtlevad, et ta on kindlasti segane. Point on selles, et inimesed on erinevad. Ja kõigile pole võimalik meeldida.
Ühed elavad selle teada-tuntud loogika seaduste järgi, teised, kes suudavad sellest lahti rebida, on aga need hulljulged, kes näevad ka elu teist poolt ning ei ela pidevates hirmudes, püüdes ennast kaitsta ja kindlustada kõiksuguste riskide eest.
Viimaks toon siia ühe postituse Robin Sharma blogist:
"The reasonable man adepts himself to the world; the unreasonable one persists in trying to adept the world to himself. Therefore, all progress depends on the unreasonable man".
Sure, be practical. I agree - its important to use common sense. True, foolish risks can lead to difficult consequences. But having said that, dont be so scared to failure and disappointment that you fail to dream. Dont always be so reasonable and practical and sensible that you refuse to seize glorious opportunities when they show up and push the envelope as to whats possible for you. The worls needs many more dreamers. Unresonable souls who fight the urge to be ordinary.
Gümnaasiumis: tuleb korralikult õppida, et riigieksamid läheksid hästi. Riigieksamite tulemused peavad olema head, et saada ülikooli sisse. Ülikoolis vaja pingutada selleks, et esiteks ikka see paber kätte saada, et hiljem saaks hea töö, teiseks, et pärast bakalaureuse kraadi kättesaamist saada magistrisse. Vahest peab veel pingutama selleks, et saada stippi, mis kataks enam-vähem üürikulud. Tööl olles tuleb jälle anda endast parim, et saada parem töökoht, tollest jälle parem jne.
Koguaeg peab pingutama mingisuguse abstraktse hella tuleviku pärast, mis ootab kuskil kaugel ees. Tuleb teha üks asi ära, et saada edasi järgmisele levelile, sealt edasi järgmisele jne. Point on selles, et leveleid on lõpmatuseni. Nii nagu arvujada on lõputu, nii võib ka ühelt levelilt teisele püüelda terve igaviku. Ja kunagi jõudmata puhkama loorberitele, et nüüd olen ma finishis. Mida ajada siis taga... rahulolematust? Pidevat kammitsetust? What the hell - mida siis ometigi?
Perfektsust pole olemas. Alati annab paremini teha. ALATI.
Tuleb välja, et ega tegelikult polegi olemas mingisugust punkti, kus saaks öelda, et nüüd ma sain kõik, mis ma tahtsin, ning rohkemat pole vaja. Et nüüd saan ma nautida seda, mille nimel ma olen kogu aeg pingutanud.
Inimene, kes on harjunud terve elu rabelema oma helge tuleviku nimel lihtsalt EI OSKA isegi teatud saavutuste juures neid NAUTIDA. Ei piisa vaid millegi saavutamisest. On vaja ka oskust seda nautida. Paraku paljudel see puudub. Ükskord sattunud sellese lõpmatusse ringi nimega "tahan veel, tahan veel", on üpris raske seal välja saada. Eriti kui tundub, et ma olen ju võimeline rohkemaks.
Mulle tundub, et tegelikult ei piisa ka ainult sellest, et midagi saavutatakse ja siis osatakse nautida seda. Tuleb seda nautida ka tegevuse käigus. Tuleb ELADA ja NAUTIDA elu IGA HETKE. Mitte ainult siis, kui miski käes.
Teisest küljest, on ka valusaid hetki, mida pole võimalik nautida, aga pärast mida olen ma õnnelik, et nad siiski olid, sest tänu neile sain ma tugevamaks.
Siin ma olengi dilemma ees - valusad hetked on lõppkokkuvõtes ka kasulikud, kuid neid pole ju võimalik nautida, mil nad parasjagu kestavad. Neid saab nautida vaid hiljem. Samas tuleb aga olla õnnelik iga elatud hetke üle. Kus on siin loogika???
Võib-olla on siin mingi muu loogika. Mitte see loogika, mida me muidu loogika all mõistame, vaid mingi muu seaduspärasussüsteem, millest me pole niivõrd teadlikud.
Kuskil oli kirjutatud: Logic cant be proved logically so it cant be much use whichever way you look at it.
Igatahes - kuidas iganes poleks nende valusate hetkedega, tuleb elada PRAEGU ning mitte mõelda, et küll ma pärast elan paremat elu. Muidu nii võibki jääda mõtlema, mitte kunagi
elamata tõeliselt ning tundmata sellest rõõmu.
Kui mõelda selle peale, mis on selle taga, miks ei julgeta elada praegu ning oodetakse ikka paremat, mille nimel võib lõpmatuseni pingutada, siis selleks on HIRM. Hirm, et teised on paremad, kui ise mitte pingutada, et siis ei väärtustata, et siis pole enam kellegile vaja, et jäädakse siis üksi.
Aga kui keegi hakkabki tegema mingisuguseid mitte just kõige loogilisemaid tegusid, siis need, kes elavad loogika järgi, mõtlevad, et ta on kindlasti segane. Point on selles, et inimesed on erinevad. Ja kõigile pole võimalik meeldida.
Ühed elavad selle teada-tuntud loogika seaduste järgi, teised, kes suudavad sellest lahti rebida, on aga need hulljulged, kes näevad ka elu teist poolt ning ei ela pidevates hirmudes, püüdes ennast kaitsta ja kindlustada kõiksuguste riskide eest.
Viimaks toon siia ühe postituse Robin Sharma blogist:
BE UNREASONABLE
"The reasonable man adepts himself to the world; the unreasonable one persists in trying to adept the world to himself. Therefore, all progress depends on the unreasonable man".
Sure, be practical. I agree - its important to use common sense. True, foolish risks can lead to difficult consequences. But having said that, dont be so scared to failure and disappointment that you fail to dream. Dont always be so reasonable and practical and sensible that you refuse to seize glorious opportunities when they show up and push the envelope as to whats possible for you. The worls needs many more dreamers. Unresonable souls who fight the urge to be ordinary.
Subscribe to:
Posts (Atom)
