Elada NÜÜD või mitte elada kunagi?

Tihti mõeldakse, et kui ma nüüd sellega kuidagi ühele poole saan, küll siis läheb paremini ja elu muutub magusamaks. Praegu aga peab natuke kannatama ja küll siis ka meie hoovile päike paistma hakkab.. nii vähe on ju jäänud veel oodata.. kui ma juba nii palju olen suutnud vastu pidada, küll ma siis suudan veel natuke... ei saa ju seda võimalust käest lasta, muidu jäängi kõigest ilma - see kõik ja muu taoline kummitab meid kõiki üsna tihti (vähemalt enamust, minu arust). Igal juhul mind küll päris tihti.

Gümnaasiumis: tuleb korralikult õppida, et riigieksamid läheksid hästi. Riigieksamite tulemused peavad olema head, et saada ülikooli sisse. Ülikoolis vaja pingutada selleks, et esiteks ikka see paber kätte saada, et hiljem saaks hea töö, teiseks, et pärast bakalaureuse kraadi kättesaamist saada magistrisse. Vahest peab veel pingutama selleks, et saada stippi, mis kataks enam-vähem üürikulud. Tööl olles tuleb jälle anda endast parim, et saada parem töökoht, tollest jälle parem jne.

Koguaeg peab pingutama mingisuguse abstraktse hella tuleviku pärast, mis ootab kuskil kaugel ees. Tuleb teha üks asi ära, et saada edasi järgmisele levelile, sealt edasi järgmisele jne. Point on selles, et leveleid on lõpmatuseni. Nii nagu arvujada on lõputu, nii võib ka ühelt levelilt teisele püüelda terve igaviku. Ja kunagi jõudmata puhkama loorberitele, et nüüd olen ma finishis. Mida ajada siis taga... rahulolematust? Pidevat kammitsetust? What the hell - mida siis ometigi?

Perfektsust pole olemas. Alati annab paremini teha. ALATI.

Tuleb välja, et ega tegelikult polegi olemas mingisugust punkti, kus saaks öelda, et nüüd ma sain kõik, mis ma tahtsin, ning rohkemat pole vaja. Et nüüd saan ma nautida seda, mille nimel ma olen kogu aeg pingutanud.

Inimene, kes on harjunud terve elu rabelema oma helge tuleviku nimel lihtsalt EI OSKA isegi teatud saavutuste juures neid NAUTIDA. Ei piisa vaid millegi saavutamisest. On vaja ka oskust seda nautida. Paraku paljudel see puudub. Ükskord sattunud sellese lõpmatusse ringi nimega "tahan veel, tahan veel", on üpris raske seal välja saada. Eriti kui tundub, et ma olen ju võimeline rohkemaks.

Mulle tundub, et tegelikult ei piisa ka ainult sellest, et midagi saavutatakse ja siis osatakse nautida seda. Tuleb seda nautida ka tegevuse käigus. Tuleb ELADA ja NAUTIDA elu IGA HETKE. Mitte ainult siis, kui miski käes.

Teisest küljest, on ka valusaid hetki, mida pole võimalik nautida, aga pärast mida olen ma õnnelik, et nad siiski olid, sest tänu neile sain ma tugevamaks.

Siin ma olengi dilemma ees - valusad hetked on lõppkokkuvõtes ka kasulikud, kuid neid pole ju võimalik nautida, mil nad parasjagu kestavad. Neid saab nautida vaid hiljem. Samas tuleb aga olla õnnelik iga elatud hetke üle. Kus on siin loogika???

Võib-olla on siin mingi muu loogika. Mitte see loogika, mida me muidu loogika all mõistame, vaid mingi muu seaduspärasussüsteem, millest me pole niivõrd teadlikud.

Kuskil oli kirjutatud: Logic cant be proved logically so it cant be much use whichever way you look at it.

Igatahes - kuidas iganes poleks nende valusate hetkedega, tuleb elada PRAEGU ning mitte mõelda, et küll ma pärast elan paremat elu. Muidu nii võibki jääda mõtlema, mitte kunagi
elamata tõeliselt ning tundmata sellest rõõmu.


Kui mõelda selle peale, mis on selle taga, miks ei julgeta elada praegu ning oodetakse ikka paremat, mille nimel võib lõpmatuseni pingutada, siis selleks on HIRM. Hirm, et teised on paremad, kui ise mitte pingutada, et siis ei väärtustata, et siis pole enam kellegile vaja, et jäädakse siis üksi.

Aga kui keegi hakkabki tegema mingisuguseid mitte just kõige loogilisemaid tegusid, siis need, kes elavad loogika järgi, mõtlevad, et ta on kindlasti segane. Point on selles, et inimesed on erinevad. Ja kõigile pole võimalik meeldida.
Ühed elavad selle teada-tuntud loogika seaduste järgi, teised, kes suudavad sellest lahti rebida, on aga need hulljulged, kes näevad ka elu teist poolt ning ei ela pidevates hirmudes, püüdes ennast kaitsta ja kindlustada kõiksuguste riskide eest.

Viimaks toon siia ühe postituse Robin Sharma blogist:

BE UNREASONABLE

"The reasonable man adepts himself to the world; the unreasonable one persists in trying to adept the world to himself. Therefore, all progress depends on the unreasonable man".

Sure, be practical. I agree - its important to use common sense. True, foolish risks can lead to difficult consequences. But having said that, dont be so scared to failure and disappointment that you fail to dream. Dont always be so reasonable and practical and sensible that you refuse to seize glorious opportunities when they show up and push the envelope as to whats possible for you. The worls needs many more dreamers. Unresonable souls who fight the urge to be ordinary.