Clip, mis paneb pisara voolama

Ainult nõrgad nutavad?

"Mehed ei nuta", "Ainult nõrgad nutavad" ja muu taoline on minu arust täiesti ajast maas. Võib-olla kunagi vanasti oli inimestel tõesti esimeseks reaktsiooniks nutt igasugustele probleemidele. Nad pidid pingutama selleks, et mitte nutta, ning sel juhul kui nad said sellega hakkama, siis olid nad ju tõepoolest tugevamad kui need, kes polnud võimelised nutmist kontrollima. Tänapäeval aga paljud ei oskagi enam nutta. Pisara laskmine nõuab tõelist pingutust, kui ei osata nutta ning kardetakse, mida teised võivad arvata. Ma ei mõtlegi, et peaks iga ettejuhtuva ees nii käituma, aga lähedaste seas ei peaks kartma, et ei tohi näidata välja ühtegi pisarat, kuna muidu arvataks, et ollakse nõrguke. Need, kes kardavad midagi, on ju nõrgad. Kes ei karda, on tugevad.

Ehk siis - nutmine on tugevate omadus.

Üleüldse igasuguste tunnete kogemine teeb elu rikkamaks. Väga igav ja üksluine oleks elada pidevalt ühe ja sama tundmusega/meeleoluga.

Narkomaania ja HIV/AIDS

Täna olin narkomaania ja HIV/AIDS-i teemalisel koolitusel. Sain nii mõneski asjas kompetentsemaks. Mõelda vaid, Eesti on Euroopas HIV-i leviku ulatuselt esimeste seas. Ja mina ei tunne mitte ühtegi inimest, kellel oleks säärane probleem. Sealt tulenevalt minu jaoks neid ei ole, kuna ma tõesti pole nendega kokku puutunud. Sama lugu narkomaaniaga. Muidugi siinkohal olen ma kuulnud mõnede kanepisuitsetamisest, kuid otseselt narkojoobes isikuga pole kokkupuudet olnud.

Ehk on mul siiski olnud nendega kokkupuude, aga ma lihtsalt ei tea/ei tunne neid ära.
Ei, ma ei halvusta neid. Aga lihtsalt paneb mõtlema, kui raske võib olla elada teadmisega, et ollakse HIV positiivne. Või kui raske on iga päev üles ärgata ning võidelda narkosõltuvusega. Aga samas, ega ma ise ei ärka ka iga päev suu kõrvuni... mina võitlen see eest teistsuguste probleemidega. Esimene asi, millega ma ärkamisel võitlen, on hommikune unisus :) Aga on ka tõsisemaid probleeme..

Narkootikumide kuritarvitamise põhjuseks noorukieas on tihti perekondlikud probleemid. Last ei väärtustata, ei osutata tähelepanu jne. Ehk siis palju sõltub kasvatusest. Järelikult tuleb teha muudatusi selles valdkonnas. Aga kuidas?

Minu esimene postitus :)

Viimasel ajal olen sattunud nii mõningategi huvitavate blogide peale. Isegi osade tuttavate omadele! Mitte et ma alles nüüd sain teada, mis on blog. Ütleme nii, et ma taasavastasin blogi. Siit edasi --> otsustasin ka ise hakata siia kribama.

Miks?

Kuna kõik teevad nii?

EI!
Sellisest lähenemisest olen ma juba väga ammu loobunud.

Miks siis?

1. Tunnen, et ma vajan oma mõningate mõtete/ideede üleskirjutamist. Millegi üleskirjutamine on hoopis midagi muud kui lihtsalt mõtete mõlgutamine. Kirjutamise käigus me süstematiseerime ja mõtestame kogu selle suure infohulga, mis meie peas on muidu ühe sasipuntrana.
2. Hiljem on hea lugeda, mida ma olen varem mõelnud.
3. Ehk saab keegi teine mõne hea idee, nagu seda mina olen saanud teiste blogi lugedes.
4. Tahan avaldada seda, mida mõtlen. Ma ei pea omi mõtteid hoidma kuskil salapäevikus seitsme luku taga.
5. See on fun!
6. . . .

Suhtlemistreeningus meilt küsiti, mis on see, mida me ootame sellelt kursuselt. Kuna paljud enne mind olid juba vastanud, et parandada oma suhtlemisoskust, siis ei hakanud ma seda kordama. Vastasin, et tahan tunnetada, kus on need piirid, kui palju tuleb ennast avada suhtlemissituatsioonides. Minu arvates pidi kuskil olema selline optimaalne määr. Teatud situatsioonides (nt. formaalsetes) peaks see siiski ka nii olema. Ühe teise tähtsa tõe olen ma aga avastanud ajaga. Inimene, kes on enesekindel ning ei hooli sellest, mida teised temast arvavad, ei pea vaevama oma pead sellega, kui palju ta peaks ennast avama. Ta on aus ning ütleb seda, mida mõtleb! Kui pole sellist skeptilist mõtet, et keegi võib seda infot tema kohta kuidagi halvasti ära kasutada, siis võib ju olla absoluutselt avatud! Tuleb olla aus.