Täna olin narkomaania ja HIV/AIDS-i teemalisel koolitusel. Sain nii mõneski asjas kompetentsemaks. Mõelda vaid, Eesti on Euroopas HIV-i leviku ulatuselt esimeste seas. Ja mina ei tunne mitte ühtegi inimest, kellel oleks säärane probleem. Sealt tulenevalt minu jaoks neid ei ole, kuna ma tõesti pole nendega kokku puutunud. Sama lugu narkomaaniaga. Muidugi siinkohal olen ma kuulnud mõnede kanepisuitsetamisest, kuid otseselt narkojoobes isikuga pole kokkupuudet olnud.
Ehk on mul siiski olnud nendega kokkupuude, aga ma lihtsalt ei tea/ei tunne neid ära.
Ei, ma ei halvusta neid. Aga lihtsalt paneb mõtlema, kui raske võib olla elada teadmisega, et ollakse HIV positiivne. Või kui raske on iga päev üles ärgata ning võidelda narkosõltuvusega. Aga samas, ega ma ise ei ärka ka iga päev suu kõrvuni... mina võitlen see eest teistsuguste probleemidega. Esimene asi, millega ma ärkamisel võitlen, on hommikune unisus :) Aga on ka tõsisemaid probleeme..
Narkootikumide kuritarvitamise põhjuseks noorukieas on tihti perekondlikud probleemid. Last ei väärtustata, ei osutata tähelepanu jne. Ehk siis palju sõltub kasvatusest. Järelikult tuleb teha muudatusi selles valdkonnas. Aga kuidas?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment