"Mehed ei nuta", "Ainult nõrgad nutavad" ja muu taoline on minu arust täiesti ajast maas. Võib-olla kunagi vanasti oli inimestel tõesti esimeseks reaktsiooniks nutt igasugustele probleemidele. Nad pidid pingutama selleks, et mitte nutta, ning sel juhul kui nad said sellega hakkama, siis olid nad ju tõepoolest tugevamad kui need, kes polnud võimelised nutmist kontrollima. Tänapäeval aga paljud ei oskagi enam nutta. Pisara laskmine nõuab tõelist pingutust, kui ei osata nutta ning kardetakse, mida teised võivad arvata. Ma ei mõtlegi, et peaks iga ettejuhtuva ees nii käituma, aga lähedaste seas ei peaks kartma, et ei tohi näidata välja ühtegi pisarat, kuna muidu arvataks, et ollakse nõrguke. Need, kes kardavad midagi, on ju nõrgad. Kes ei karda, on tugevad.
Ehk siis - nutmine on tugevate omadus.
Üleüldse igasuguste tunnete kogemine teeb elu rikkamaks. Väga igav ja üksluine oleks elada pidevalt ühe ja sama tundmusega/meeleoluga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment